Kes arvab, et tsirkus on äge? Ma mõtlen ikka sellist päris õiget tsirkusetelgis toimuvat tsirkust. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi eriline tsirkusefänn olnud. Aga tänu Musta Kasti lavastusele Ernesto küülikud võin ma isegi ümber mõelda. Tegemist ei ole küll päris tsirkusega, aga lavastus toimub tsirkusetelgis ja räägib sellest mis saab siis kui ühel päeval on tsirkuseartistidel vaja endale väljaspool tsirkust uus töö leida. Jah, te arvate õigesti, et tegemist on lastelavastusega. Õigem oleks öelda, et koguperelavastusega (teater soovitab lavastust vanusele 5+). Mina igatahes soovitan täiskasvanutel ka seda vaatama minna. Tegemist on vaieldamatult minu parima teatrielamusega viimaste aastate jooksul. Ma ei oska mitte ühtegi halba asja välja tuua. Ehk ainult seda, et tsirkusetelk on võrdlemisi väike ja seepärast mahub publikut ühte etendust korraga vähe vaatama. Aga see on ka tõesti ainus negatiivne asi.
Ma pole siiani eriline Musta Kasti fänn olnud, kuid nüüd ma lubasin neid fännama hakata. Eriti seda füüsilist teatrit. Ilmselt sellepärast mulle nähtud etendus meeldiski, et see on füüsiliselt huvitav vaadata. Ka kõige väiksemad liikumised on lahendatud huvitavate hüpetega või muu üllatusliku liikumisviisiga. Sa ei tea kunagi mida oodata ja pole ohtu, et mõne näitleja žestid igavaks muutuksid. Näitlejatele on muidugi selline füüsiline teater raskem mängida. Eriti kahju hakkas mul peaosalist Ernestot kehastanud Agur Seimist, kes väikeses telgis kogu 70 minutit järjepanu olema pidi ja kes pärast etenduse lõppu tilkus higist nagu oleks ta just maratoni jooksnud. Aga see ongi Musta Kasti eripära, et nad panevad näitlejate võimed proovile. Mitte, et mulle meeldiks näitlejate kannatusi vaadata, aga selline proovile panek on just üllatusmomendi tõttu kiiduväärne. Sest sellist vaatepilti te naljalt ühestki teisest Eesti teatrist ei leia.
Huvitavaks tegi lavastuse ka ootamatute rekvisiitide kasutamine. Näiteks kasutati telefonina köit, mille ühes otsas oli üks ja teises otsas teine inimene. Või mingi ebamäärane trapetsikujuline kast, mis ühel hetkel täitis laua ja järgmisel hetkel mootorratta funktsiooni. Need on ainult mõned näited. Ma ei hakka kogu üllatusmomenti teilt ära võtma. Eks lastel on lihtsam sellise lavakujundusega leppida, sest nemad on harjunud fantaseerima. Kuna mulle lavastus väga-väga meeldis siis ilmselt on minus ka piisavalt lapselikkust säilinud, sest mitte miski ei tundunud lapsik. Isegi mitte jänesed, mis liikusid ilmselgelt siis kui näitleja mängujäneseid liigutas. Vahel mind häirib selline labaselt lihtne mänguasjade kasutamine, kuid sel korral ei pööranud ma sellele absoluutselt mitte mingit tähelepanu.
Ma saan aru, et ma olen vist kogu lavastusest nii lummatud, et ma ei oska isegi näitlejate kohta mitte midagi öelda. Ja seda pole minu blogiajaloos veel juhtunud, et ma nii pahviks oleksin löödud, et kohe mitte midagi öelda ei oska. Vahetult peale etendust küsis Karl Edgar Tammi ka minult, mida ta oleks võinud teisiti teha ja ütles, et ma võin julgelt kriitiline olla. Ma oskasin talle ainult öelda, et ta oli maru äge. Lisasin juurde ka, et ma olen tegelikult väga kriitiline ja kui ma ütlen, et maru äge oli ja mul midagi kritiseerida pole, siis see on minu poolt suurim kiitus. Paistis, et ta jäi selle vastusega väga meelsasti rahule. Eriti meeldis mulle, et Siim Angerpikk, Jaanika Tammaru ja Karl Edgar Tammi mängisid kõik väga erinevaid rolle ning igal rollil oli täiesti erinev karakter. Kõik karakterid olid väga efektsed. Eks see ongi lastelavastusele iseloomulik, et kõiki liigutusi tehakse veidi suuremalt ja nö “mängitakse natuke üle”. Ma pean ütlema, et ma pole sellist “üle mängimist” väga paljude lastelavastuste juures sobivaks pidanud, aga sel korral oli see nagu rusikas silmaauku. Minu jaoks oleks lavastus võinud täiesti vabalt ka pantomiimietendus olla ja see oleks ikka sama efektne olnud.
Eks oma osa oli suurepärase lavaterviku loomisel ka muusikal ja kostüümidel. Kui ma esimest korda muusikat kuulsin, oleksin ma tantsida tahtnud (ja mulle tegelikult ei meeldi tantsida). Muusika lihtsalt oli nii energiline ja kaasahaarav ja lõi täpselt selle tunde nagu kõnniksid sa Ernestoga kogu teekonda kaasa. Selles suhtes ma ei imesta, et näitlejad nii energiliselt ja graatsiliselt liikusid. Muusika lihtsalt oli juba selline, et selle järgi tekkis tahtmine näiteks hüpata või keksida, mitte kõndida. Ja muidugi värvikirevad kostüümid, mis lastelavastuse puhul on pigem tavaline nähtus, lõid ka muidugi palju rõõmsama meeleolu. Aga vahelduseks oli tore vaadata ka värvilisi kostüüme. Täiskasvanutele suunatud lavastustes kipuvad kostüümid enamasti ikka ühtlaselt ühesugustes toonides olema. Ja valdavalt on need toonid üksluiselt igavad. Erilised kiidusõnad tahaksin muidugi edastada eri kõrguses pinkide eest. Esimeses reas olid pingid kõige madalamad ja viimases reas oli pink nii kõrge, et ma pidin lausa sinna istuma saamiseks hüppama. Nii ma kogu etenduse aja seal jalgu kõlgutades istusin, sest jalad maha ei ulatunud. Ühtlasi oli niimoodi kõigile tagatud hea vaade ja lapsed said ette madalamatele
ja täiskasvanud vastavalt pikkusele taha kõrgematele pinkidele istuda.
Kuna lugu põhineb ikkagi Piret Raua muinasjutul Ernesto küülikutest, siis ma veidi pelgasin teksti. Aga tekst oli täpselt nii huvitavaks tehtud, et lapsed said naerda ja vanemad said ka naerda. Kuigi mulle tundus, et sel korral oli vanemate naerutamisele veidi rohkem tähelepanu pööratud. Ma pole küll Piret Raua muinasjuttu lugenud ja seetõttu ma ei tea, kas originaalvariandis on ka päevapoliitilised sündmused kirjas või mitte. Näiteks kuidas mets on kallis ja muidugi räägiti ka sellest kui lihtne on laenu saada. Ilmselt mulle pakkuski kõige rohkem nalja Karl Edgar Tammi kehastatud pankur, kes üritas igal võimalusel laenu anda. Täpselt nagu need müügimehed on, kes üritavad iga hinna eest oma kaupa möödujatele pähe määrida. Kuigi ma pole Nõukogude ajal elanud ,tuli mul paratamatult pähe võrdlusmoment, kuidas Nõukogude ajal lastelavastustesse päevapoliitilisi sündmusi põimiti. Kohati tekkis mul „Ernesto küülikuid“ vaadates tunne, et lapsed näevad ühte lugu ja nende vanemad hoopis mingit teist, metatasandil toimuvat lugu mis räägib meie ühiskonna valupunktidest.
Niisiis ma rõhutan veel kord, et tegemist on tõsiselt hea lavastusega, mida minu meelest peaksid kõik lapsed nägema. Sama soojalt soovitan ma lavastust ka ilma lasteta vaatama minna, sest positiivne emotsioon on kõikidele garanteeritud. Kindlasti peaksid teatrisse minema need, kes arvavad, et teater on end ammendanud ja pakub ainult tehnoloogiaga põimitud virr-varri. Must Kast pakub helgetes toonides ja selge sõnumiga lavastust, mille üle saab mõtteid mõlgutada veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Ühtlasi olen ma kindel, et ka lapsed küsivad mitu päeva hiljemgi vanematelt millal nad uuesti teatrisse minna saavad.
Kellel nüüd huvi tekkis, siis pange tähele, sest lavastust näeb:
1. Novembril kahel korral Tallinnas Vaba Laval toimuval festivalil Naks!
8. Novembril kahel korral Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
19. – 21. Novembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
29. Novembril kahel korral Koeru Kultuurimajas
9. – 11. Detsembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
Rohkem infot saab teatri koduleheküljelt SIIN
Autor: Piret Raud
Lavastaja-dramaturg: Kaija M Kalvet
Kunstnik: Inga Vares
Valguskujundaja: Karl Marken
Helilooja: Ardo Ran Varres
Mängisid:
Agur Seim – Ernesto
Jaanika Tammaru – erinevad rollid
Karl Edgar Tammi – erinevad rollid
Siim Angerpikk – erinevad rollid
Comments