T, 20. juuli | Kabli seltsimaja

Reigo Ahvena trummishow ja töötuba

Registration is Closed
Reigo Ahvena trummishow ja töötuba

Aeg & koht

20. juuli 20:00
Kabli seltsimaja, Kabli, 86002 Pärnu County, Estonia

Lähemalt

PILETID PILETILEVIS

Reigo Ahven on tunnustatud Eesti jazz-trummar. Ta on tegutsenud saate "Laulukarussell" bändis. Ta on teinud muuhulgas koostööd Lauri Pihlapiga ja ansamblitega B.D.Ö., Slobodan River, Traffic, Lenna ning Code One. Tema igapäevane leib tuleb pillimängimisest ja ürituste produtseerimisest. Ta mängib jazz-muusikuna Reigo Ahven Trios ning lisaks ka Lenna ja Maarja Liis-Ilusa taustabändis. Vabakutselisena osaleb veel ka mitmes eri projektis.

Reigo on Eesti esimese jazziklubi, Tallinnas asuva Philly Joe's üks asutajaid ja omanikke. Lähiajal plaanib ta avada ka Philly Joe'si pop-up klubi New Yorgis. 2018. aastal võitis Reigo Eesti Muusikaauhindadel oma trioga plaadi "Remember" eest parima jazzalbumi preemia. Tema suured teadmised jazzist, bluesist ja R&Bst, Ameerika muusikažanritest, ja ulatuslikud kontaktid USA muusikaringkondades ning erakordne suhtlusanne teevad temast meile suurepärase juhi sealsesse muusikailma ja meie kaasjuhi muusikalisele road-tripile läbi USA südame.

Ahvena kirg ja töö on veel ka erinevate trummimänguprojektide vedamine ning mehe enda sõnul peaks tema käes olema mitteametlik rekord trummimängu töötubade korraldamises, kus ta on mänginud trumme koos umbes 100 000 lapse ja 50 000 täiskasvanuga. Ettevõtluse poole pealt on mehel lisaks jazzi-klubi Philly Joe’s Tallinn ja ühe Brasiilia sõbraga lõi ta Eesti esimese sambakooli Macieira de Ouro ehk Kuldõunapuu.

Muusikaõpingutest räägib Reigo nii: "Kuna olin elav ja rahutu loomuga, arvasid vanemad, et mida rohkem on mul rakendust ja vähem vaba aega, seda parem. Käisin jalgpallitrennis, kuid aasta enne kooli tuli isal mõte, et võiksin ka klaverit õppida, ja ta oli meelsasti nõus mind kolm-neli korda nädalas Tabasalu lastemuusikakooli transportima. Sattusin õppima Krista Jaugi käe alla, kes on suurepärane pianist ja pedagoog. Et olin püsimatu, andis õpetaja mulle väga täpsed ja konkreetsed ülesanded, mis nõudsid regulaarset drilli. Tänu sellele kogemusele ei ole mul hiljem elus kunagi tekkinud illusiooni, et hea tulemus võiks tulla vähese pingutusega.

Juhtus nii, et viimasel lastemuusikakooli aastal toimus koolis kursus, kus mul oli võimalus mängida koos legendaarse muusiku Helmut Anikoga. Mäletan, et mängisime midagi džässilikku ja ma kuulsin esimest korda lähedalt, kuidas saksofon kõlab. Sellest kohtumisest tekkiski huvi jazz-muusika vastu. Olin aru saanud, et klaver ei ole minu pill ega sobi mu ellusuhtumisega nii hästi kui trummid. Läkisingi iseseisvalt ja vanemate teadmata Otsa muusikakooli ja ütlesin, et tahan trumme mängida. Mind saadeti vaatama Toomas Rulli tundi, ta pistis mulle kohe pulgad pihku, näitas harjutuse ette ja ütles, et anna minna. Kolme nädala pärast olid sisseastumiskatsed ja ma sain kooli sisse. Õige varsti selgus minu kurvastuseks siiski tõsiasi, et sellesse kooli saab astuda alles pärast 9. klassi. Aasta oli 1995, kui hakkasin praeguse tipptrummari, tollase Otsa kooli õpilase Eno Kollomi juures eratunde võtma. Klaveri õppimisega võrreldes muutus olukord täiesti vastupidiseks. Keegi ei sundinud mind tagant, mul lasti ise tegutseda ja oma edusammude eest vastutada, piits puudus, oli ainult präänik. Sattusin täiesti uude maailma, kus sain ise rööpaid seada. Tulemuseks oli, et armastasin siis ja armastan praeguseni rütmimuusikat ja trummimängimist mis tahes kujul. Just selle emotsiooni pealt olen kogu oma senise elu toimetanud. Mulle meeldib olla rööpaseadja.

Otsa koolist, kus minu õpetajaks oli Roland Puusepp, läksin edasi Tartu ülikooli semiootikat ja kulturoloogiat õppima. Õppisin seal kolm aastat ja tegin samal ajal mitut bändi. Koit Toome ansambliga liitumine oli minu jaoks tähtis samm, sealt algas mu professionaalse muusiku karjäär, sain muusikaga elatist teenida. 2003. aasta alguses kutsus sõber Marti Tärn mind Viljandi kultuuriakadeemiasse. Semiootikaõpingud jäid pooleli, sest Viljandis toimuv läks mulle rohkem korda: meeldis see kool, õpilased, õpetajad, sealne suhtumine muusikasse. Rütmimuusika osakonnas olid mu õpetajateks mitmed jazz’i-korüfeed. Sellesse aega jääb koostöö ansambliga Vägilased, mis on üks eredamaid laike mu muusikuelus. 2004. aasta sügisel tutvusin Jari Perkiomäkiga, tollase Soome Sibeliuse akadeemia jazz-osakonna juhatajaga, kes praegu on akadeemia aserektor. Tema kutsus mind Soome ning järgmise aasta alguses kolisimegi – poeg oli sel ajal vaid kahekuune – perega Helsingisse, kus olin vahetusüliõpilane nii kevad- kui ka sügissemestri. Soome periood ongi mind kõige rohkem mõjutanud, seal sain aru, mida tuleb teha. Eestisse tagasi tulles vajasid Viljandi muusikakool ja kultuuriakadeemia rütmika- ja trummiõpetajat, hakkasin kahes koolis õpetama ja endal jäigi kool lõpetamata. 2015. aasta sügisel jõudsin aga nii kaugele, et astusin uuesti kõrgkooli Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse jazz-muusika osakonna löökpilli erialale. 

Tänu pojale hakkas mind Viljandi kultuuriakadeemias õppimise ajal huvitama väikelaste muusikapedagoogika. Et selles kohas laiutas suur auk, spetsialiseerusingi sellele. Õpetamise ja muusikutöö kõrvalt käisin lasteaedades mudilastega Aafrika trumme mängimas. Lugesin kokku, et olen käinud Eestis 270 lasteaias, ilmselt rohkem kui ükski haridusminister. Aga ka koolides, lastekodudes, turvakeskustes, noorsoovanglas ja mänginud trumme koos 60 000 lapsega. Tallinna turvakeskusesse, kus on tõsiste käitumisprobleemide ja sõltuvushäiretega lapsed, kutsuti mind pärast töötubade läbiviimist tööle. Töötasingi seal aasta sotsiaalpedagoogina ja aitasin luua positiivsete mõjutusvahendite programmi. Kui lapsed käitusid hästi, tegime koos muusikat, löökpillidele ja trummidele lisaks õpetasin neile nii palju, kui oskasin, ka muid pille, laulu, muusikateooriat. See kandis vilja. Nii mõnedki said järje peale ja integreerusid uuesti kooliellu. Arvan, et lapsi mõjutas just see õnnestumisest saadud hea emotsioon, mistõttu usun, et muusika võib päästa maailma. Sama efekt tekib täiskasvanute puhul. Trummimäng on vabastav ja teraapiline tegevus, mis gruppi liidab, olgu selleks pere, klass või töökollektiiv. Arvestatava mänguoskuseni on võimalik jõuda üsna lühikese aja jooksul. Mul on ka eraõpilasi, noorim on praegu viiene, kõige vanem on olnud 93-aastane vanahärra. Ta mängis djembe-trumme, hästi aeglaselt, aga tohutu mõnuga."

Jazz-trummar ja pedagoog Reigo Ahven (1982)

• on õppinud löökpille G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, Sibeliuse akadeemias ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias, 

• mängib ansamblites Lenna, Reigo Ahven Trio ja Kellawärk, 

• töötas aasta Tallinna laste turvakeskuses sotsiaalpedagoogina, 

• 2014. aastal asutas sõpradega Philly Joe’si jazz-klubi, 

• unistab löökpillimuuseumi loomisest Viljandisse, 

• usub, et muusika võib päästa maailma.

Kasutatud materjal: https://opleht.ee/2015/10/reigo-ahven-jazz-muusikast-trummimangust-ja-unistustest/

Pilet 12.- Piletilevis ja kohapeal.

Jaga